Kuna Marleen tuletas mulle meelde, et ma pole oma lubadusi täitnud, siis täna õhtused paar tundi veedan ma nüüd puhtalt oma arvuti taga istudes ja blogi kirjutades.
Minu ametlik Malta puhkus algas tegelikult juba 25. aprilli keskpäeval, kui tööpäeva lõpetasin. Olin selle päeva ja ka järgmise päris ähmi täis ning eriti midagi ära ei suutnud teha. Õhtul käisin mõnes mõttes ka ärevuse rahustamiseks väljas - täpsemalt prantslaste korteris ja pärast seda palju vihatud Paceville’s, mis kolmapäeva õhtul oli aga üsnagi mõistlik, arvestades, et rahvast ei olnud nii palju.
26. aprilli varahommikul kell 6 aga võttis Oliver suuna siiapoole. Plaanide järgi pidi ta sõitma bussiga Riiga, sealt lendama Stockholmi ja teise lennuga juba Maltale. Olgugi, et ma eelmisel õhtul väljas käisin ja üsna hilja jõudsin, olin ma ikkagist juba kell 9 üleval, et mõttes reisile kaasa elada. Kuna tema kahe lennu vahel oli tegelikult aega ainult tunnike, siis veidi oli mul ka paanikaks põhjust, et kõik ikka hästi sujuks. Ja paanika tuli päriselt ka kohale, sest tema esimene lend lükati tund aega edasi. Ma olin juba üsna kindel, et no okei, tore, nüüd on kõik siis. Mu toakaaslane pidi üle elama kõik minu emotsioonid, mis mind nende ärevate tundide jooksul tabasid. Kui ta Stockholmi jõudis, oli tal lennuni 20 minutit aega. Aga ma räägin, sellel tüübil lihtsalt veab. Tuli välja, et Maltale lendab sama lennuk ehk et ka see lend hilines ja umbes kaheksa paiku puudutas Oliveri jalg saare pinda.
Kuna ma tõesti olin tema saabumisest väga ärevil ning tahtsin, et no vähemalt nüüd kõik hästi sujuks, hakkasin paar tundi varem lennujaama poole minema. Aga kuhu ma ei jõudnud, oli lennujaam, sest suurest tuhinast olin unustanud vaadata, kuhu poole buss sõidab ehk siis avastasin end saare teisest otsast (otseliin ja pmst kuskil peatusi ei teinud). Siis oligi minu täielik “mental breakdown”. Üksi bussipeatuses nutsin nagu väike titt ja kuna Oliver ütles, et ta telefon ka tühi, siis tundsin end täiesti lootusetult. Üritasin ikka talle helistada ja õnneks sain ta kätte. Olgugi kogu olukorrast suutis ta minuga nii rahulik ja armas olla, mind maha rahustada ja tunni aja pärast kohtusime juba oma esimese hotelli läheduses. :)
Esimese hotelli nimeks oli Bay Street Hotel. See asus turisti jaoks parimas kohas - St Juliansis Paceville’i tänava otsas ehk siis see on üks ainsaid kohti, kus elu reaalselt ka öösel toimib ning alguseks meile sobis see väga hästi.
Esimese õhtu puhul otsustasime sööma minna. Olin juba mitmeid kordi sellest restoranist mööda kõndinud ja vaadet imetlenud. Otsustasin, et lähen sinna mõne erilise sündmuse puhul. Oliveri kohalejõudmine oli selleks vägagi ideaalne.
Kas pole mitte armas koht!
Võtsime suhteliselt lollikindlad toidu, sest mõlemal oli kõhud nii tühjad. Muidugi mina jätsin üle poole alles, sest portsjonid on siin lihtsalt nii suured.
Esimese õhtu muutis eriliseks ka see, et sain oma kingitused kätte. Aitäh vanaema ja Helen nende ilusate bikiinide eest - saan kiita nii ühest kui teises suunast, kui ilusad need on. Ja aitäh Oliver kõige ilusamat värvi pesu, pluusi ja kommide eest. :)
button
